Mis on viirused?

Praegu ei möödu päevagi, mil ei kuuleks sõna “koroonaviirus”. Mulle on aga jäänud mulje, et seda sõna kasutatakse tihti selle tähendusele mõtlemata. Vahel aetakse segi bakterid, viirused ja muud haigustekitajad. Lisaks sellele levib viiruste-teemaline valeinfo ja paanika nagu kulutuli. Seetõttu otsustasin anda ülikoolist omandatud teadmistele kasutust ning seletada, kes või mis viirused on ning mida nad teevad.

Viirus – elus või mitte?

Sellele küsimusele ei tea õiget vastust keegi. Viirus ei koosne rakkudest, ta ei kasva, ei tooda ise energiat ning ei hinga, söö ega seedi. Samas on viirusel olemas geneetiline materjal, ta kohaneb ümbritseva keskkonnaga ja paljuneb, olgugi et mitte iseseisvalt. Surnud ei ole viirused kindlasti, kuid pigem on nad justkui pisikesed robotid, mitte elusad organismid.

Milline näeb välja üks viirus?

Kõige lihtsamad viirused koosnevad vaid nukleiinhappest ja valkudest. Nukleiinhapped sisaldavad geneetilist infot ja nendeks on kas DNA või RNA. Geenidega viirused ei priiska – neil on geene ainult hädavajalike struktuuride ja toimingute jaoks. Kõige muu “eluks” vajaliku jaoks kaaperdavad nad peremeesrakus olevad masinavärgid. Viirustel on keskmiselt 10 geeni, nt A-gripiviirusel on neid 8 ja HI-viirusel 9. Tihtipeale on võimalik ühe geeni pealt kavalate muudatuste abiga saada mitu erinevat valku. Olemas on ka nn hiigelviiruseid, millel on mitu tuhat geeni.

Valkudest moodustub viiruse genoomi ümber justkui pakend. Seda nimetatakse kapsiidiks ning seda on viirusel tarvis oma geenide kaitsmiseks ning ohutult uude peremeesrakku jõudmiseks.

Paljudel viirustel on valgukatte ümber ka ümbris (ingl k envelope), mis koosneb rasvast ja valkudest. Ümbrise varastab vastvalminud viiruspartikkel peremeesraku membraanist, kui ta rakust väljub. Pinnal olevaid valke kasutab viirus tihtipeale peremeesrakuga seondumiseks ja sinna sisenemiseks.

Selline näeb lihtsustatult välja üks viirus.

Viirused on väga erineva suuruse ja kujuga. Üksikud viiruspartiklid ehk virionid võivad olla muuhulgas piklikud, ümmargused või ovaalsed. Mitmete viiruste kapsiid on kaunilt sümmeetriline. Paljudel viirustel on see ikosaeedri ehk kakskümmendtahuka kujuga.

Enamus viiruseid on bakteritest väiksemad ning neid pole võimalik mikroskoobiga näha. Kõige väiksemate viiruste läbimõõt on kõigest 25-30 nanomeetrit (nm, miljardik meetrist), suurimate viiruste läbimõõt aga lausa 600 nm.

Mitte kuigi armsad lemmikloomad

Organisme, keda viirused nakatavad, nimetatakse peremeesteks. Ilma nendeta on viirused üsna abitud. Peremeesteks võivad olla kõiksugused rakulised elusolendid: loomad, linnud, taimed ning isegi bakterid ja seened. Iga viirus on võimeline nakatama kindlat liiki ning kindlat tüüpi rakke selle liigi esindaja organismis.

Ette tuleb ka seda, et viirus “hüppab” ühelt liigilt teisele. Sellised viirused on näiteks HI-viirus, sea- ning linnugripiviirused. Neile hüpetele aitavad kaasa mutatsioonid viiruse geneetilises materjalis. Kui toimub mõni muutus, mis aitab viirusel üht või teist liikidevahelist barjääri ületada, siis palju rohkemat uue liigi nakatamiseks vaja polegi.

Mida viirus mu rakkudes teeb?

Paljunemiseks on viirusel niisiis vaja siseneda peremehe rakku. Selleks peab viirus ära tundma kindla molekuli raku pinnal, sellega omaenda pinnamolekuli abiga seonduma (justkui võti, mis siseneb lukuauku) ning seejärel siseneb viirusosake ühel või teisel viisil rakku.

Olles kohale jõudnud, pakib ta oma DNA või RNA lahti ning paneb rakukese enda pilli järgi tantsima. Kuna viiruse eesmärk on toota endast koopiaid, siis hakkab ta osavalt ära kasutama raku enda DNA paljundamise ja valkude tootmise süsteeme. Milleks näha ise vaeva, kui saab ka kergemini? Sedasi võib viirus lausa raku enda elu jaoks vajalikke toiminguid maha suruda.

Kui kõik vajalik ehitusmaterjal on olemas, siis pakitakse need arvukateks virionideks kokku. Viiruse jaoks on paigalseis kindla peale tagasiminek, seega kuna endine peremeesrakk enam viirusele kasulik pole, lahkub ta sellest. Viiruspartiklid vabanevad rakust ja selle käigus rakk tihtipeale ka sureb. Vastsündinud virionid lähevad nüüd aga uut peremeest otsima, et eluring (olgu siis elus või mitte) saaks jätkuda.

Miks ma tunnen end nakatunult halvasti?

Nakatumine ise ei tekita veel haigust. Haigusnähud hakkavad ilmnema siis, kui rakud tänu nakkusele kahjustada saavad. Paljud gripi või nn külmetuse puhul esinevad sümptomid nagu nohu, köha ja palavik, on tegelikult vihjed sellest, et immuunsüsteem teeb sissetungija vastu võitlemiseks tööd. Need võivad küll olla väga tülikad, kuid siiski tuleks tänada immuunsüsteemi, mis teeb meie heaolu nimel peaaegu et ületunde.

Seep ja desinfitseerimisvahendid – kas need ka tõesti aitavad?

Seep saab jagu viirustest umbes samamoodi nagu rasvast mustadel nõudel. Seebimolekulidel on kaks osa: üks armastab rasva ning hülgab vett, teist aga tõmbab rasva asemel hoopis vee poole. Kui seep saab kokku rasvaga, siis koonduvad rasva armastavad seebiosad rasva ümber ning eraldavad selle veest. Tekib struktuur nimega mitsell. See on justkui pallike, mille tuumaks on rasvatilk ja selle ümber seebimolekulid. Kuna mitsellid lahustuvad vees, siis saab rasva tänu seebile lihtsa vaevaga minema pesta.

Tuletage nüüd meelde: viiruste ehituse juures rääkisime, et paljudel viirustel on kõige välimiseks kihiks rasvast koosnev ümbris. Sellest saab kohe viiruse kõige nõrgem koht, kui mängu tuua seep. Seep lõhub ära viiruse ümbrise ja seega ka viirusosakese enda. Nüüd ei jää üle muud, kui viiruse jäänused kätelt maha pesta.

Põhjuseid, miks soovitatakse käsi vähemalt 20 sekundit pesta, on mitmeid. Esiteks ei ole meie nahk nii sile nagu meile tundub. Nahas on palju pisikesi kurdusid, milles võivad samuti haigustekitajad end peita. Seepärast peame andma seebile aega nendeni jõuda. Teiseks peame samuti andma seebile veidi aega toimimiseks, et see ikka jõuaks viirustest jagu saada.

Desinfektantides olev alkohol lõhub ära viiruse valgud. Silmas tuleb pidada seda, et alkoholisisaldus peaks olema vähemalt 60%. Selliseid desinfektante peaks aga erinevatel põhjustel kasutama vaid siis, kui seep ja vesi pole kättesaadavad. Vana hea seep on üldjuhul efektiivsem.

Aga mis see koroonaviirus ikkagi on?

Koroonaviirus ei tähista mitte ainult hetkel ringlevat viirust, vaid tegemist on viiruste rühmaga, mis nakatavad imetajaid ja linde. Inimestel tekitavad koroonaviirused hingamisteede haigusi. Sealhulgas põhjustavad mõned neist ka tavalist “külmetushaigust”.

Koroonaviirused on ümbrise ja RNA genoomiga viirused. Muuseas, genoom on neil RNA viiruste hulgas üks suurimaid. Nimi “koroonaviirus” tuleneb ladinakeelsest sõnast corona, mis on tõlkes “kroon” või “halo”. Sellise nimetuse on viirus, kuna viiruspartikli kuju meenutab krooni või Päikese ümber olevat halo või aurat. Sellise välimuse annavad viirusele tema pinnal olevad valgud.

Koroonaviiruse struktuur

Koroonaviiruse puhanguid on ette tulnud varemgi. Võibolla mäletate selliseid haigusi nagu SARS ja MERS, mida põhjustasid vastavalt SARS- ja MERS-koroonaviirused. Hetkelist epideemiat põhjustab viirus nimega SARS-CoV-2, varasema nimega 2019-nCoV. Haigus, mida see viirus tekitab, kannab nime COVID-19.

COVID-19 tavapärasemateks sümptomiteks on palavik, köha ja hingamisraskused. Vähem esinevad sümptomid on muuhulgas peavalu, iiveldus ja kurguvalu. Enamus haigusjuhud mööduvad kergemate sümptomitega, mõned aga võivad viia kopsupõletiku ning organpuudulikkuseni. Samas ei ilmne mõnel inimesel ühtegi sümptomit, mis teeb neist üsna ohtlikud viiruse levitajad.

Suremus jääb vahemikku 1-5%. See varieeruvus tuleneb vanusest ja eelnevatest tervisehäiretest. Nimelt on suuremas ohus eakad ning need inimesed, kel on muude haiguste tõttu nõrgenenud immuunsüsteem.

Viirus levib piisakeste kaudu, mis tekivad köhimisel. Haiguse peiteaeg jääb 1 ja 14 päeva vahele. Kui tunnete end vähegi haigena, siis targem on jääda koju. Sedasi tervenete ise kiiremini ning kaitsete ka teisi. Sümptomite ägenemisel aga tuleb loomulikult ühendust võtta tervishoiutöötajatega.

Kokkuvõte

Lõpetuseks kutsun kõiki üles viiruspuhangu ajal kuulama asjatundjate nõu ning säilitama kainet mõistust, eriti nüüdseks välja kuulutatud eriolukorra valguses. Ärge võtke viirushaiguste vastu antibiootikume. Need on mõeldud rakkude eluks hädavajalike protsesside toimimise rikkumiseks, aga nagu me teame, ei ole viirustel rakke.

Ühtlasi, palun ärge kuhjake endale koju maske. Paljud maskitüübid ei takista viirusi neist läbi tungimast. Suurtes kogustes meditsiiniliste vahendite varumine ei ole ainuüksi asjatu, vaid see võib tekitada puudujääke haiglates ja muudes meditsiiniasutustes, kus neid tõepoolest vaja läheb.

Kui tunnete end tõbisena, siis tungivalt soovitan jääda tervenemiseni koju. Köhimine ei tähenda automaatselt, et Teil on just nimelt koroonaviirus, kuid sellegipoolest ei tasu haigena ringi käimine end ära. Kool, töö ja muud toimetused võivad oodata ning ei vääri seda, et Teie ega kaaskodanike tervis seepärast kannataks.

Püsige terved!

Lisalugemist:

https://ekspress.delfi.ee/arvamus/opetaja-kuidas-raakida-koroonaviirusest-lapsega

Allikad:

Kolme Põrsakese infokiri

Pane ennast siin kirja, et saaksid teavituse, kui uus postitus on Sulle lugemiseks saadaval! Lisaks saadame infokirja, kus anname teada uutest postitustest blogis, põnevatest pakkumistest ning ka erilistest sündmustest. Lubame, et me hakka saatma Sulle rämpsu! Saadame ainult sellist sisu, mida sooviksime ka ise lugeda!